pärast pikki vihmu
on maa jälle jahe
puud seisavad imetasa
pole enam elutungi aeg
õhtune taevas küpseb
pihla ja ploomi värvi
kuu ei tõuse
öös jutlevad kauged koerad
laukapuualused
saavad siniseid vilju täis
kasvuhooned enam ei kiha
noorte varblaste riiust
kuhu end peidavad
liblikad ja konnapojad
pilgu ja pilgu vahel
krigiseb kruusiküljele mõra
KKK:
K: Kust tulevad ajendid, kes on mõjutajad?
V: Kõik ajendab ja mõjutab, mõni vähem, mõni rohkem. Vanagaeli loodusluule. Kui seda omaette metsas loed, tõuseb tuul. Mõni vanahiina poeet istub, vaatab pilve. Ongi luuletus.
K: Kas mõni luuletus on teistest olulisem?
V: Luuletus leheküljel kolmteist on mulle kallis. Seal on mu elutunne, nii nagu ma seda endas kannan.
K: Luuletused tunduvad olevat nukravõitu?
V: Nukrus, sügis, õhtu, üksindus – need stampmõtlemise sünnitatud kaebused jätavad mind täiesti külmaks.
K: Ilmumisaasta on 2006. Õige ammu.
V: Vist jääbki viimaseks. Kui ise elad oma elu kui luuletust, pole enam vajadust neid kirjutada.